Kuna mul puuduvad isiklikud kokkupuuted selliste tehnoloogiatega, mis on vajalikud inimestele, kellel on mingi puue, siis otsustajana ma alustaks harutamist sealt, kus on sihtgrupp. Oleks vaja välja selgitada, millised on takistused ja probleemid, mis takistavad vastava tehnoloogia rakendamist. Kas tegemist on kättesaadavusega, liiga kallis, pole olemas sellist tehnoloogiat, selle tootmisesse ei tunta piisavalt huvi vms? Tegemist on tehnoloogilise lahendusega, mis on erivajadustega inimeste abivahend, mis võiks olla põhiliselt sotsiaalministeeriumi teema aga see võiks olla osa ka majandusministeeriumi mõttekoht. Põhjus on väga lihtne, puudega inimene on ühiskonna osa ning võrreldes teistega halvemas seisus, et iseendaga hakkama saada. Sotsiaalministeerium peaks mõtlema, kuidas neid inimesi paremini ülejäänud maailmaga ühendada. Esiteks selleks, et nad ei tunneks ennast kõrvalejäätuna ja teiseks, kui tegemist pole raske vaimse puudega, siis oleks neil võimalik neid abivahendeid kasutada tööriistadena ning endale sedasi elatist teenida ning olla ka seeläbi kasulikud majandusele. Kui tegemist on, et pole kättesaadav (tuleks kuskilt sisse osta või on liiga kallis), siis peaks sotsiaalministeerium aitama need hankida. Aga kui mingeid lahendusi pole üldse olemas, siis võiks majandusministeerium mõelda ehk tasuks finantseerida nende arendamist, et aidata omi inimesi ning eduka lahenduse puhul saaks oleks potentsiaali ka välisturule siseneda.
Head näited tulevad meie põhjanaabritelt Soomest ja Rootsist. Kus erasektor teeb avaliku sektoriga koostööd, mis on kasulik mõlemale. On erinevaid programme, mis keskenduvadki just erivajadustega inimestele tugilahenduste väljatöötamisele. Riik pakub soodustusi ettevõtetele, kes neid arendavad ning ning pakuvad neid lahendusi oma kodanikele, kes sedasi saavad pareminini ühiskonda integreeruda.
Kommentaarid
Postita kommentaar